Epidemioloogia
Eestis on meditsiinilise sünniregistri andmetel viimasel viiel aastal olnud keskmiselt 14077 sünnitust aastas, summaarne sündimuskordaja 1,6 (http://www.tai.ee). Võrreldes ajaperioodiga 2007-2011 on nii sünnituste arv aastas kui summaarne sündimuskordaja mõnevõrra langenud ja püsib praegu stabiilsel tasemel.
Nii esmas- kui korduvsünnitajate vanus on tõusnud. Aastal 2010 oli esmassünnitaja keskmine vanus 26,3 aastat, 2016.a. juba 28 aastat, korduvsünnitajate samad näitajad olid vastavalt 31,3 aastat ja 32,2 aastat. Võrreldes 25 aasta taguse ajaga on esmassünnitajad keskmiselt 5,3 aastat vanemad (1992.a oli esmassünnitajate keskmine vanus 22,7 aastat, korduvsünnitajatel 28,3 aastat).
Sagedasemate rasedustüsistuste - enneaegne sünnitus, preeklampsia - esinemine ei ole Eestis viimastel kahel aastakümnel tõusnud. Küll aga on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud rasedusaegse diabeedi esinemine (2011.a. 3%, 2016.a. 6,5%). Sarnast trendi täheldatakse ka teistes arenenud maades.
Perinataalne suremus, üks olulisemaid sünnitusabi kvaliteedinäitajaid, on Eestis jätkuvalt vähenenud, 2016.a. 4,2 juhtu 1000 sündinud lapse kohta (2010.a. 5,8 juhtu).
Keisrilõike teel toimunud sünnituste osatähtsus on Eestis viimasel viiel aastal püsinud stabiilsena 19-20%. Suurenenud on nende naiste hulk, kes on sünnitanud loomulikul teel pärast eelmist keisrilõiget: 2010.a. sünnitas vaginaalselt (loomulik sünnitus või vaakumekstraktsioon) 29,5% naistest ning 2016.a. 38,7% naistest, kellel oli eelnev keisrilõige.
Viimastel aastatel on toimunud suuremad muudatused sünnieelses diagnostikas. Üha enam on kasutusele võetud I trimestri kombineeritud sõeluuringut sagedamini esinevate loote kromosoomianomaaliate, eelkõige Down’i sündroomi, varasemaks avastamiseks. Tänu diagnostikameetodite informatiivsuse parenemisele on invasiivsete uuringute arv vähenenud, lootevee uuringut või koorionbiopsiat tehti 2010.a. 833 naisele (5,3%), 2016.a. 265 naisele (1,9%). Samas on tõusnud nende rasedate hulk, kellele on teostatud ultraheli uuring enne 21. rasedusnädalat, vastavalt 95,5 % ja 97,6%.
Rasedusaegsete külastuste keskmine hulk on jäänud viimase viie aasta jooksul samaks (9,9 visiiti), kuid oluliselt on vähenenud naistearsti visiitide hulk, mis viitab ämmaemanda rolli kasvamisele rasedusaegsel jälgimisel.
Nii esmas- kui korduvsünnitajate vanus on tõusnud. Aastal 2010 oli esmassünnitaja keskmine vanus 26,3 aastat, 2016.a. juba 28 aastat, korduvsünnitajate samad näitajad olid vastavalt 31,3 aastat ja 32,2 aastat. Võrreldes 25 aasta taguse ajaga on esmassünnitajad keskmiselt 5,3 aastat vanemad (1992.a oli esmassünnitajate keskmine vanus 22,7 aastat, korduvsünnitajatel 28,3 aastat).
Sagedasemate rasedustüsistuste - enneaegne sünnitus, preeklampsia - esinemine ei ole Eestis viimastel kahel aastakümnel tõusnud. Küll aga on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud rasedusaegse diabeedi esinemine (2011.a. 3%, 2016.a. 6,5%). Sarnast trendi täheldatakse ka teistes arenenud maades.
Perinataalne suremus, üks olulisemaid sünnitusabi kvaliteedinäitajaid, on Eestis jätkuvalt vähenenud, 2016.a. 4,2 juhtu 1000 sündinud lapse kohta (2010.a. 5,8 juhtu).
Keisrilõike teel toimunud sünnituste osatähtsus on Eestis viimasel viiel aastal püsinud stabiilsena 19-20%. Suurenenud on nende naiste hulk, kes on sünnitanud loomulikul teel pärast eelmist keisrilõiget: 2010.a. sünnitas vaginaalselt (loomulik sünnitus või vaakumekstraktsioon) 29,5% naistest ning 2016.a. 38,7% naistest, kellel oli eelnev keisrilõige.
Viimastel aastatel on toimunud suuremad muudatused sünnieelses diagnostikas. Üha enam on kasutusele võetud I trimestri kombineeritud sõeluuringut sagedamini esinevate loote kromosoomianomaaliate, eelkõige Down’i sündroomi, varasemaks avastamiseks. Tänu diagnostikameetodite informatiivsuse parenemisele on invasiivsete uuringute arv vähenenud, lootevee uuringut või koorionbiopsiat tehti 2010.a. 833 naisele (5,3%), 2016.a. 265 naisele (1,9%). Samas on tõusnud nende rasedate hulk, kellele on teostatud ultraheli uuring enne 21. rasedusnädalat, vastavalt 95,5 % ja 97,6%.
Rasedusaegsete külastuste keskmine hulk on jäänud viimase viie aasta jooksul samaks (9,9 visiiti), kuid oluliselt on vähenenud naistearsti visiitide hulk, mis viitab ämmaemanda rolli kasvamisele rasedusaegsel jälgimisel.
