Invasiivsed SED protseduurid
Koorionibiopsia
Koorionibiopsia on ambulatoorne protseduur, mille käigus punkteeritakse koorioni, et koguda hattusid. Koorionibiopsiat tehakse tavaliselt 11.–14. rasedusnädalal. Protseduuri ei tehta üldjuhul enne 10. rasedusnädalat, kuna on võimalik, et varasem invasioon suurendab loote jäsemete ja oromandibulaarsete defektide tekke riski. Pärast 11. nädalat tehtavate protseduuride korral langeb defektide tekke risk üldpopulatsiooni baasriski tasemele. Koorionibiopsiat on võimalik teha ka raseduse hilisemas järgus, aga siis võivad platsenta hatud osutuda materjali kättesaamiseks liiga jämedaks.
Protseduuri on võimalik teha nii transtservikaalselt kui ka transabdominaalselt. Levinuimaks meetodiks on transabdominaalne punktsioon, kuna see on tehniliselt lihtsam, sellega kaasneb vähem protseduurist tingitud raseduste katkemisi ning veritsuste ja infektsiooniliste tüsistuste risk on väiksem. Protseduur tehakse ultraheli kontrolli all, et määrata punktsiooni koht ja jälgida protseduuri kestel nõela kulgu. Platsentast aspireeritakse süstlaga negatiivse rõhu all koorionihatud, mis pannakse spetsiaalsesse toitelahusesse. Pärast protseduuri võib esineda emakalihase toonuse tõusu, emakakontraktsioone ja tupest määrivat eritist. Enamasti kaovad need sümptomid spontaanselt paari päeva jooksul.
Koorionibiopsiaga võivad kaasneda järgmised tüsistused: raseduse katkemine, veritsus, lootevee eritumine, infektsioon ja fetomaternaalsest veritsusest tingitud ema isoimmunisatsioon. Tüsistused võivad tekkida enamasti esimese 5–7 protseduurijärgse päeva jooksul (vt. „Sünnieelse diagnostika juhend: loote kromosoomihaiguste sõeluurimine ja diagnoosimine. Loote ultraheliuuringud“, 2016, www.ens.ee/ravijuhendid).
Koorionibiopsia
Koorionibiopsia on ambulatoorne protseduur, mille käigus punkteeritakse koorioni, et koguda hattusid. Koorionibiopsiat tehakse tavaliselt 11.–14. rasedusnädalal. Protseduuri ei tehta üldjuhul enne 10. rasedusnädalat, kuna on võimalik, et varasem invasioon suurendab loote jäsemete ja oromandibulaarsete defektide tekke riski. Pärast 11. nädalat tehtavate protseduuride korral langeb defektide tekke risk üldpopulatsiooni baasriski tasemele. Koorionibiopsiat on võimalik teha ka raseduse hilisemas järgus, aga siis võivad platsenta hatud osutuda materjali kättesaamiseks liiga jämedaks.
Protseduuri on võimalik teha nii transtservikaalselt kui ka transabdominaalselt. Levinuimaks meetodiks on transabdominaalne punktsioon, kuna see on tehniliselt lihtsam, sellega kaasneb vähem protseduurist tingitud raseduste katkemisi ning veritsuste ja infektsiooniliste tüsistuste risk on väiksem. Protseduur tehakse ultraheli kontrolli all, et määrata punktsiooni koht ja jälgida protseduuri kestel nõela kulgu. Platsentast aspireeritakse süstlaga negatiivse rõhu all koorionihatud, mis pannakse spetsiaalsesse toitelahusesse. Pärast protseduuri võib esineda emakalihase toonuse tõusu, emakakontraktsioone ja tupest määrivat eritist. Enamasti kaovad need sümptomid spontaanselt paari päeva jooksul.
Koorionibiopsiaga võivad kaasneda järgmised tüsistused: raseduse katkemine, veritsus, lootevee eritumine, infektsioon ja fetomaternaalsest veritsusest tingitud ema isoimmunisatsioon. Tüsistused võivad tekkida enamasti esimese 5–7 protseduurijärgse päeva jooksul (vt. „Sünnieelse diagnostika juhend: loote kromosoomihaiguste sõeluurimine ja diagnoosimine. Loote ultraheliuuringud“, 2016, www.ens.ee/ravijuhendid).
Amniotsentees
Sobiv aeg amniotsenteesiks ehk diagnostiliseks lootevee proovi võtmiseks on 15.–19. rasedusnädal, vastava näidustuse puhul ka hiljem. Loote kromosoomide uurimiseks eemaldatakse transabdominaalse punktsiooninõelaga 15–20 ml lootevett, milles sisalduvad loote rakud. Protseduur tehakse ambulatoorselt ultraheli kontrolli all, et leida punktsiooniks piisav lootevee tasku ja jälgida nõela liikumise kulgu. Kui lootekestad ei ole emakaseinale liitunud, siis on näidustatud protseduuri edasilükkamine 1–2 nädala võrra.
Amniotsenteesiga võivad kaasneda järgmised tüsistused: raseduse katkemine, lootevee eritumine, harvem ka koorionamnioniit, sepsis või loote kahjustamine (ileokutaanne fistul, silmatrauma, jäsemegangreen jt). Tüsistused võivad tekkida sagedamini esimese 10 protseduurijärgse päeva jooksul (vt. „Sünnieelse diagnostika juhend: loote kromosoomihaiguste sõeluurimine ja diagnoosimine. Loote ultraheliuuringud“, 2016, www.ens.ee/ravijuhendid).
Invasiivsete protseduuride praktilised aspektid on käsitletud pikemalt SED juhendis.
Sobiv aeg amniotsenteesiks ehk diagnostiliseks lootevee proovi võtmiseks on 15.–19. rasedusnädal, vastava näidustuse puhul ka hiljem. Loote kromosoomide uurimiseks eemaldatakse transabdominaalse punktsiooninõelaga 15–20 ml lootevett, milles sisalduvad loote rakud. Protseduur tehakse ambulatoorselt ultraheli kontrolli all, et leida punktsiooniks piisav lootevee tasku ja jälgida nõela liikumise kulgu. Kui lootekestad ei ole emakaseinale liitunud, siis on näidustatud protseduuri edasilükkamine 1–2 nädala võrra.
Amniotsenteesiga võivad kaasneda järgmised tüsistused: raseduse katkemine, lootevee eritumine, harvem ka koorionamnioniit, sepsis või loote kahjustamine (ileokutaanne fistul, silmatrauma, jäsemegangreen jt). Tüsistused võivad tekkida sagedamini esimese 10 protseduurijärgse päeva jooksul (vt. „Sünnieelse diagnostika juhend: loote kromosoomihaiguste sõeluurimine ja diagnoosimine. Loote ultraheliuuringud“, 2016, www.ens.ee/ravijuhendid).
Invasiivsete protseduuride praktilised aspektid on käsitletud pikemalt SED juhendis.
