II trimestri ultraheliuuringud
II trimestri ultrahelisõeluuringud
Parim aeg loote II trimestri UH-uuringu tegemiseks on 19.–21. rasedusnädal. See aeg on kompromiss raseduse kestuse parima hindamise aja ja väärarendite avastamise vahel. Arengurikke avastamise korral peaks jääma piisavalt aega lisauuringuteks ja konsultatsioonideks enne 22. rasedusnädalat. Uuring, mis on mingil põhjusel tehtud enne 18. rasedusnädalat, ei asenda II trimestri uuringut.
Parim aeg loote II trimestri UH-uuringu tegemiseks on 19.–21. rasedusnädal. See aeg on kompromiss raseduse kestuse parima hindamise aja ja väärarendite avastamise vahel. Arengurikke avastamise korral peaks jääma piisavalt aega lisauuringuteks ja konsultatsioonideks enne 22. rasedusnädalat. Uuring, mis on mingil põhjusel tehtud enne 18. rasedusnädalat, ei asenda II trimestri uuringut.
Kuigi I trimestri ultraheliuuringuga on võimalik avastada olulisi loote anomaaliaid, jääb II trimestri uuringu peamiseks ülesandeks siiski hinnata loote anatoomilist ehitust ning avastada väärarendid, samuti kirjeldada platsenta lokalisatsiooni ning võimalikke patoloogilisi ilminguid.
Olgugi et paljusid loote väärarendeid on võimalik enne sündi kindlaks teha, jääb osa ka parimates tingimustes ja parimatel spetsialistidel avastamata. Erinevad rahvusvahelised uuringud on näidanud, et enne 22. rasedusnädalat avastatakse UH-uuringu käigus umbes 40% väärarenditest, 30% avastatakse raseduse 3. trimestris ja 30% pärast sündi. Väärarendite avastamine sõltub raseduse kestusest uuringu ajal, uuringu teostaja kogemusest, kasutatavast aparatuurist ja naise kehamassi indeksist. Osa anomaaliaid areneb või süveneb alles hilisemas rasedusjärgus (seedetraktihaigused, ajuvatsakeste laienemine, mõned neeruhaigused, kasvajad, infektsioonidest põhjustatud muutused, mõned südamerikked) või kujunevad pärast sündi.
Nõuded II trimestri ultrahelisõeluuringule ja uuringu tööprotokoll on leitavad SED juhendist (vt. „Sünnieelse diagnostika juhend: loote kromosoomihaiguste sõeluurimine ja diagnoosimine. Loote ultraheliuuringud“, 2016, www.ens.ee/ravijuhendid).
