Hematoloogiliste probleemide skriining
1. Aneemia
Aneemia on kõige sagedasem rasedustüsistus, seda esineb pooltel rasedatest mingil perioodil raseduse vältel.
Vereloomesüsteemis toimuvad raseduse ajal olulised ümberkõlastused - ema vereplasma maht tõuseb poole võrra, erütrotsüütide hulk suureneb 20%, paraneb raua absorbtsioon. Sellised füsioloogilised muutused võivad simuleerida rauavaegusaneemiat ja seetõttu on rasedate aneemia diagnoosimisel aluseks võetud madalam hemoglobiini piirväärtus kui mitterasedal naisel.
Siiski on rauavaegusaneemia kõige sagedasemaks rasedate aneemia vormiks – raseduseelsed rauavarud kasutatakse ema kiirenenud vereloome poolt ning loote kasvu tagamiseks. Rauavaegusaneemia riski suurendavad korduvad veritsused raseduse ajal, mitmikrasedus, üksteisele järgnevad rasedused, ema ägedad ja kroonilised haigused (nt haavandiline koliit, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, korduv uroinfektsioon, raua imendumise häired (sh. bariaatrilise operatsiooni läbi teinud naised), sooleparasiidid, antatsiidide kasutamine, ebapiisav toitumine).
Aneemiaks raseduse ajal loetakse hemoglobiini väärtust alla 110 g/l I ja III trimestril ning alla 105 g/l II trimestril (A). Hematokrit ei tohiks rasedal langeda alla 32% (A). Madalaid hemoglobiini väärusi (85-105 g/l) seostatakse lapse madala sünnikaalu ja enneaegse sünnituse kõrgema riskiga (C). Rasedaid tuleb uurida aneemia esinemise suhtes (teha hemogramm) raseduse I trimestril või esimesel pöördumisel ning korrata analüüsi 28. rasedusnädalal, et jääks enne sünnitust piisavalt aega raviks (B).
Hemoglobiini väärtustel 100-110g/l alustada raua asendusravi suukaudse preparaadiga. Ravivastust kontrollida mitte varem kui 3 nädala pärast.
Hemoglobiini väärtustel alla 100g/l korral määrata aneemia põhjuste selgitamiseks ferritiini, foolhape ja vitamiin B12 tase ning suunata patsient naistearsti vastuvõtule.
Ferritiini tase aitab hinnata rauadepoode seisundit. Rauaasendusravi eesmärgiks on hoida ferritiini tase seerumis üle 10 μg/l ja hemoglobiini tase vähemalt 110 g/l ning vältida rauavaegusaneemiast tingitud tüsistuste teket emale ja lapsele.
Profülaktiline rauaasendusravi ei ole vajalik, vt. ptk. 5.2.1. (A).
Hemoglobinopaatiate (talasseemia, sirprakuline aneemia jt) esinemise korral suunata rase konsultatsioonile kõrgema etapi raviasutusse rasedatega tegeleva spetsialisti juurde, kes koostab edasise raseduse jälgimise plaani.
Vt. Juhend hemoglobinopaatiate skriininguks ja raviks:
„Antenatal Care. Routine Care for the Healthy Pregnant Women, Clinical Guideline“, 2008,
https://www.nice.org.uk/guidance/cg62/resources/cg62-antenatal-care-full-guideline-corrected-june-20082
Vt. Toitumissoovitused rauavaegusaneemia ennetamiseks:
Vt. Eesti toitumis- ja liikumisoovitused 2015. Tervise Arengu Instituut https://intra.tai.ee/images/prints/documents/149019033869_eesti%20toitumis-%20ja%20liikumissoovitused.pdf
Vt. Rasedate toidu- ja toitumissoovitused
http://toitumine.ee/toitumine-erinevates-eluetappides/rasedad
2. Reesus- ja grupikonflikti skriining
Rasedate rutiinse seroloogilise testimise eesmärgiks on:
2.1. Raseda rutiinanalüüsid
Kui ema verest leiti kliiniliselt oluline antikeha, võiks uurida isa fenotüüpi, et teada saada, kas loode võib olla pärinud isalt selle antigeeni, mille vastu emal on antikeha. Sellisel juhul tuleb verekeskusesse saata lapse bioloogilise isa vereproov, lisades saatekirjale andmed raseda ja identifitseeritud antikehade kohta (D).
2.2. Antikehade esinemine rasedal
Anti-D antikehade esinemine rasedal
Enne 28.-ndat rasedusnädalat on soovituslik rasedat testida üks kord kuus ning pärast seda iga 2-3 nädala tagant. Kui teostatakse intrauteriinseid transfusioone, on vaja skriinida ema seerumit lisandunud antikehade suhtes enne igat transfusiooni.
Rase, kellel esinevad alloantikehad olulises tiitris, tuleb suunata konsultatsioonile kõrgema etapi naistekliinikusse edasisteks uuringuteks ja raseduse jälgimise plaani koostamiseks (D).
Kui rase on saanud antenataalselt anti-D profülaktikat, siis ei ole edaspidine antikehade testimine enne sünnitust vajalik, kuna passiivne anti-D ei ole immuun-anti-D-st eristatav. Passiivne anti-D võib olla määratav 6-12 nädalat pärast profülaktikat ning ei tohi olla vastunäidustuseks sünnitusjärgsele Rh-profülaktikale kui vastsündinu on Rh(D) positiivne.
Kui ema on Rh(D) negatiivne, siis tuleb nabaväädi või vastsündinu verest määrata vastsündinu Rh(D) kuuluvus ja ema verest korrata antikehade skriiningut, et teha kindlaks Rh-profülaktika vajadus. Kõik Rh(D) negatiivsed naised, kellel ei esine anti-D antikehasid ja kes on sünnitanud Rh(D) positiivse vastsündinu, peavad sünnitusjärgselt saama profülaktiliselt anti-D-immunoglobuliini.
Vt. Inimverest valmistatud ravimpreparaatide kasutamise Eesti juhend, töögrupp: Everaus H, Plahhova T, Raadik A jt., 2005,
http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/9766/4953
Aneemia on kõige sagedasem rasedustüsistus, seda esineb pooltel rasedatest mingil perioodil raseduse vältel.
Vereloomesüsteemis toimuvad raseduse ajal olulised ümberkõlastused - ema vereplasma maht tõuseb poole võrra, erütrotsüütide hulk suureneb 20%, paraneb raua absorbtsioon. Sellised füsioloogilised muutused võivad simuleerida rauavaegusaneemiat ja seetõttu on rasedate aneemia diagnoosimisel aluseks võetud madalam hemoglobiini piirväärtus kui mitterasedal naisel.
Siiski on rauavaegusaneemia kõige sagedasemaks rasedate aneemia vormiks – raseduseelsed rauavarud kasutatakse ema kiirenenud vereloome poolt ning loote kasvu tagamiseks. Rauavaegusaneemia riski suurendavad korduvad veritsused raseduse ajal, mitmikrasedus, üksteisele järgnevad rasedused, ema ägedad ja kroonilised haigused (nt haavandiline koliit, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, korduv uroinfektsioon, raua imendumise häired (sh. bariaatrilise operatsiooni läbi teinud naised), sooleparasiidid, antatsiidide kasutamine, ebapiisav toitumine).
Aneemiaks raseduse ajal loetakse hemoglobiini väärtust alla 110 g/l I ja III trimestril ning alla 105 g/l II trimestril (A). Hematokrit ei tohiks rasedal langeda alla 32% (A). Madalaid hemoglobiini väärusi (85-105 g/l) seostatakse lapse madala sünnikaalu ja enneaegse sünnituse kõrgema riskiga (C). Rasedaid tuleb uurida aneemia esinemise suhtes (teha hemogramm) raseduse I trimestril või esimesel pöördumisel ning korrata analüüsi 28. rasedusnädalal, et jääks enne sünnitust piisavalt aega raviks (B).
Hemoglobiini väärtustel 100-110g/l alustada raua asendusravi suukaudse preparaadiga. Ravivastust kontrollida mitte varem kui 3 nädala pärast.
Hemoglobiini väärtustel alla 100g/l korral määrata aneemia põhjuste selgitamiseks ferritiini, foolhape ja vitamiin B12 tase ning suunata patsient naistearsti vastuvõtule.
Ferritiini tase aitab hinnata rauadepoode seisundit. Rauaasendusravi eesmärgiks on hoida ferritiini tase seerumis üle 10 μg/l ja hemoglobiini tase vähemalt 110 g/l ning vältida rauavaegusaneemiast tingitud tüsistuste teket emale ja lapsele.
Profülaktiline rauaasendusravi ei ole vajalik, vt. ptk. 5.2.1. (A).
Hemoglobinopaatiate (talasseemia, sirprakuline aneemia jt) esinemise korral suunata rase konsultatsioonile kõrgema etapi raviasutusse rasedatega tegeleva spetsialisti juurde, kes koostab edasise raseduse jälgimise plaani.
Vt. Juhend hemoglobinopaatiate skriininguks ja raviks:
„Antenatal Care. Routine Care for the Healthy Pregnant Women, Clinical Guideline“, 2008,
https://www.nice.org.uk/guidance/cg62/resources/cg62-antenatal-care-full-guideline-corrected-june-20082
Vt. Toitumissoovitused rauavaegusaneemia ennetamiseks:
Vt. Eesti toitumis- ja liikumisoovitused 2015. Tervise Arengu Instituut https://intra.tai.ee/images/prints/documents/149019033869_eesti%20toitumis-%20ja%20liikumissoovitused.pdf
Vt. Rasedate toidu- ja toitumissoovitused
http://toitumine.ee/toitumine-erinevates-eluetappides/rasedad
2. Reesus- ja grupikonflikti skriining
Rasedate rutiinse seroloogilise testimise eesmärgiks on:
- vastsündinu hemolüütilise tõve riski kindlakstegemine
- anti-D-immunoglobuliin profülaktikat vajavate Rh(D) negatiivsete naiste kindlakstegemine
- sobiva vere kindlustamine rasedale ja sünnitajale hädaolukorras
2.1. Raseda rutiinanalüüsid
- Kõigil rasedatel tuleb esimesel antenataalsel visiidil (soovitavalt 10.-16. rasedusnädalal) määrata AB0 ja Rh(D) veregrupp ning teostada antikehade skriining (B).
- Kui esmasel määramisel on antikehade skriining negatiivne, tuleb kõiki rasedad, sõltumata nende Rh(D) staatusest, uuesti testida 28.-36. rasedusnädalal (B).
Kui ema verest leiti kliiniliselt oluline antikeha, võiks uurida isa fenotüüpi, et teada saada, kas loode võib olla pärinud isalt selle antigeeni, mille vastu emal on antikeha. Sellisel juhul tuleb verekeskusesse saata lapse bioloogilise isa vereproov, lisades saatekirjale andmed raseda ja identifitseeritud antikehade kohta (D).
2.2. Antikehade esinemine rasedal
Anti-D antikehade esinemine rasedal
Enne 28.-ndat rasedusnädalat on soovituslik rasedat testida üks kord kuus ning pärast seda iga 2-3 nädala tagant. Kui teostatakse intrauteriinseid transfusioone, on vaja skriinida ema seerumit lisandunud antikehade suhtes enne igat transfusiooni.
- Teiste alloantikehade (mitte anti-D) esinemine
Rase, kellel esinevad alloantikehad olulises tiitris, tuleb suunata konsultatsioonile kõrgema etapi naistekliinikusse edasisteks uuringuteks ja raseduse jälgimise plaani koostamiseks (D).
- Antenataalselt anti-D immunoglobuliini saanud raseda jälgimine
Kui rase on saanud antenataalselt anti-D profülaktikat, siis ei ole edaspidine antikehade testimine enne sünnitust vajalik, kuna passiivne anti-D ei ole immuun-anti-D-st eristatav. Passiivne anti-D võib olla määratav 6-12 nädalat pärast profülaktikat ning ei tohi olla vastunäidustuseks sünnitusjärgsele Rh-profülaktikale kui vastsündinu on Rh(D) positiivne.
- Sünnitusjärgne anti-D profülaktika
Kui ema on Rh(D) negatiivne, siis tuleb nabaväädi või vastsündinu verest määrata vastsündinu Rh(D) kuuluvus ja ema verest korrata antikehade skriiningut, et teha kindlaks Rh-profülaktika vajadus. Kõik Rh(D) negatiivsed naised, kellel ei esine anti-D antikehasid ja kes on sünnitanud Rh(D) positiivse vastsündinu, peavad sünnitusjärgselt saama profülaktiliselt anti-D-immunoglobuliini.
Vt. Inimverest valmistatud ravimpreparaatide kasutamise Eesti juhend, töögrupp: Everaus H, Plahhova T, Raadik A jt., 2005,
http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/9766/4953